Mehhaanilised muusikainstrumendid
Juba 1.sajandil ehitas kreeka matemaatik ja füüsik Heron Aleksandrias mänguautomaate,
kus linnud siristasid laulda ja nukud imiteerisid pillimängu. Renessansiajal leiutatud
kellamehhanism soodustas veelgi keerulisemate isemängivate mehhanismide loomist.
Siit sai alguse mängivate kellade, laegaste, tubakatooside ja suurte kellamängude aeg.
See oli aeg, mil iga jõuka mehe taskus olev kell teadustas peremehele kellaaega,
kuupäeva, kuufaasi ning veel palju muud vajalikku ja mittevajalikku.
Tänavatel mängiti leierkasti, linnatornidel esitati terveid stseene lavastustest,
lahingutest ja protsessioonidest mehhaaniliste nukkude ning mehhaanilise muusikaga.
19. ja 20. sajandi vahetuse paiku võis igast parema mainega trahteri mängukapist
tellida metallkettale või tihvtidega rullile töödeldud populaarse muusikapala.
Mängutoosid ja –kapid on muuseumikülastajate hulgas väga populaarsed. Erilise
tähelepanu pälvivad 19.sajandist pärinev kellamehhanismi abil töötav „Poiss põrsaga“,
vahetatavate metallist plaatidega mänguautomaadid „Symphonium“ ja „Fortuna“,
Ungarist pärit mängutoos-ehtekarp ning väike mänguteater „Illusions Automat“
kahe tantsiva nukuga. Muuseumi ekspositsioonisaalis on aukohal suuremõõtmelised
mängukapid. Nende mehhanism paneb tööle klaveri koos trummide, triangli ja paljude
teiste löökpillidega. Huvipakkuv on 19. sajandil Šveitsis valmistatud mänguautomaat
„Guitare“. Pill oli kasutusel Vene keisrikojas ja kingiti 1861.aastal
Pihkva kuberneri tütrele.
|
|
|
Poiss põrsaga
|
Illusions Automat
|
