Ekspositsioon > Rahvapillid

Tagasi algusesse

---

Rahvapillid

Eestlaste tegemisi ja toiminguid on alati saatnud laul ja pillimäng. Lauluga hällitas ema lapsi, laul ja pillilood kõlasid kiigemäel, pulmades, talgutel. Rahvalaulgi pajatas:

enne mina une unustan,
maha jätan magamise,
kui ep ma ilu unusta,
rõõmu ei kallista kaota.

Muuseumi rahvapillide kollektsioonis on ligi 200 erinevat eesti rahvapilli. Tähelepanuväärsemad neist on Hageri kihelkonna Kirna-Kohatu vallas 1800. aastal valmistatud moldpill ja Jõelähtme kihelkonna Leppnurme pillimeistri Pilli Antsu (Ants Piilbergi) 1809. aastal valmistatud kannel.

Vanimaid ja armastatumaid eesti rahvapille oli kannel, mille iga arvatakse olevat üle kolme tuhande aasta. Rahvatraditsioonis oli pillil aukoht ja temast kõnelesid paljud rahvalaulud. Pill mängiti meelelahututuseks aastaringselt. Teadaolevad vanad eesti kandled olid ühest puutükist õõnestatud ka kiirjalt paiknevate keeltega. Pillil oli 6 keelt. Keelte arv kasvas koos rahvamuusika arenguga. Muuseumi ekspositsioonis olevad setu ja Vana-Vändra kannel on koopiad sellistest vanadest pillidest.

Vana kandle asemele tuli 19. sajandi teisel poolele kasutusele rohkete keeltega trapetsi- või pooltrapetsi-kujuline kannel, mida nimetati ka viisikandleks või simbliks. Pillid olid diatoonilised, keeled paiknesid paralleelselt. Seoses funktsionaal-harmoonilise mõtlemise kinnistumisega eesti rahvamuusikas levisid möödunud sajandi vahetusel veel erilised mähisega basskeeled, märkimaks helistiku põhifunktsioone. Taolised on rahvapillimehe Peeter Piilpärki, Eduard Johansoni jt. valmistatud pillid. 20. sajandi algupoolel asendati Kagu-Eestis kandle üksikud basskeeled valmis saateakordidega.

Soov avardada kandle ulatust ja mänguvõimalusi viis 20. sajandi 50-ndail aastail kandleehitajaid mitme uue kandletüübi loomisele. Otsingute tulemusena tekkisid kromaatiline ja saatekannel. Viimane võimaldas mängida paljusid akorde kõikides helistikes.

Muuseumi fondides on üle 50 kandletüübi. Siin on nimetute rahvapillimeeste-kandelehitajate kõrval Friedrich Voldemar Janseni, Juhan Zeigeri, Jaan Hivaski, Harald Kristali, Elmar Luhatsi, Väino Maala, Taavet Poska ja paljude teiste loodud pille.

Pillikollektsioonis on mitu eesti talupoegade poolt valmistaud viiulit, moldpilli ja Põhja-Eestis ning saartel ja rannikualadel levinud hiiukannelt. Peeti endastmõistetavaks, et iga pillimees valmistas endale ise pilli. Kogemusi käidi hankimas naabrite juures ja neid anti edasi põlvest põlve.

Vanades kroonikates ja dokumentides leidub rohkesti andmeid torupilli, tõenäoliselt juba 14.sajandil Eestis kodunenud ja populaarseks muutunud pilli kohta. Huvitav on märge muuseumi arveraamatus, et esimene muuseumile ostetud pill oli torupill. Sellele lisandusid peagi lutusarv, parmupill, sikusarv, jahipasun ja muuseumi ühe asutaja- Johannes Helila kingitusena veel üks torupill. Hiljem on neile lisandunud veel pille ostude, annetuste ja kingituste näol.