|
|
|
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum |
Andres Särev (8.02.1902 – 18.03.1970) Andres oli peres esimene poeg, mistõttu pidi temast saama järgmine Variku talu peremees, aga… esinedes Vardi vallakoolis jõulunäidendis nakatas teda teatripisik ning sellest "tõvest" ta ei saanudki eluaeg lahti. Samas koolis loeti ette vastilmunud Oskar Lutsu "Kevadet" ning loetu mõjul püüdis Andres koolis Tootsi vägitegusid matkida. 1914.a. läks Andres edasi õppima Paistu kihelkonnakooli, kus pedagoogid Anna ja Martin Kahu oskasid oma õpilastes äratada püsiva huvi eelkõige kirjanduse, aga ka üldse kultuurilise silmaringi avardamise vastu.
1929.a. tegi Andres Särev oma esimese dramatiseeringu algupärandi järgi, milleks oli August Jakobsoni romaan "Vaeste patuste alev", ise mängis Ridli. Talle tehti ettepanek Tallinna Töölisteatrisse ületulekuks ja 1930.a. jaanuaris koliski pealinna. Andres Särev annab teatrile kogu oma jõu ja oskused: dramatiseerides, lavastades, mängides. Tänu temale jõudsid paljud Tammsaare, Lutsu, Vilde, Mälgu, Hindi jt. raamatukangelased lavalaudadele. Toots, Teele, Arno, Krõõt, Pearu jt. said tänu näitlejatele rahvale väga omaseks. Kirjanik Juhan Jaik on öelnud: "Särev võib hea eduga kas või kokaraamatustki toreda lavatüki dramatiseerida". A.Särev on teinud üle 30 dramatiseeringu, 160 lavastust ning mänginud üle 120 rolli. Lisaks on tema sulest pärit libretod ballettidele "Kalevipoeg" (Eugen Kapp) ja "Tiina" (Lydia Auster). Ka rahvuslikku filmikunsti on ta jälje jätnud mängides "Elu tsitadellis" 1947 dr. Miilast, "Jääminekus" 1962 kalakaupmees Vihvelini, "Viini postmargis" 1967 majaperemeest jne. Ta jagas oma põhjalikke teatrialaseid teadmisi ja rikkaid lavakogemusi noortele Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Avaldas (1968-70) "Kunstilise isetegevuse näitejuhi käsiraamatu". Andres Särevit on nimetatud dramatiseeringute kuningaks ja temata oleks meie tänanegi teatripilt vaesem. Hea, et ta elutööle leidub ajatasemelisi jätkajaid. Anna Särev (Anastasia Kroodu-Teder)(16.01.1900 Uue-Võidu v. – 3.01.1980 Tallinn) Anna Särev alustas esinemist 1913.a. Viljandi Käsitööliste Seltsis, hiljem oli "Estonias" ning Tallinna Töölisteatris näitleja, laulja, hiljem ka parukategija-lokkija, grimeerija, riietaja. Suuremateks osadeks olid Salme Pedak Ed. Vilde "Tabamata imes", Juliska Kalmani "Silvas" jne. Elades oma mehest 10 aastat kauem, hoolitses ta Andres Särevi pärandi korrastamise ja säilitamise eest. |
Soov edasi õppida viis ta Viljandisse, kus Andres sai tööd prokuröri kantseleiametnikuna,
vahekohtu abisekretärina ning jätkas samal ajal õppimist õhtukoolis. Viljandis
liitus Andres Särev teatrihuviliste ringiga, mida juhtisid Armin Hunt ja Märt
Mõrd ning tegi kaasa ka "Ugala" avaetenduses 6.01.1920, milleks oli valitud V.Jakobi
komöödia "Kui onu hullumajas käis". Andres Särev muutus teatris peagi omainimeseks
ning õppis ahnelt seda, mida õppida oli. Seda polnud muidugi palju. Palju andsid
teatrialaseid teadmisi juurde "Ugala" poolt korraldatud suvekursused, mida juhendasid
Karl Jungholz, Hanno Kompus, Hugo Raudsepp jt. Paul Sepa lavastatud vabaõhuetenduses
Sophoklese/ Hofmannstahli "Kuningas Oidipuses" mängis Andres Särev juba Oidipust.
Peagi hakkas Andres Särev "Ugalas" mängima suuri rolle. Heroiliste osade kõrval võis
ta esineda ka koomilises zhanris, proovis kätt ka lavastajana ning valiti "Ugala"
kunstiliseks juhiks 1925/26 hooajal. 1927.a. sügisest siirdus Andres Särev algul
Pärnu "Endlasse", hiljem Pärnu Töölisteatrisse. Järgneva paari aasta jooksul lavastas
ta paarkümmend näidendit, kus ta ka ise kaasa mängis.