Avaldatud artiklid

Prindi

 

Teater ja Kunst. Georg Sander 90

Teater ja Kunst. Georg Sander 90

GEORG  SANDER (7.V 1923 Tartu)

Vanemuine ja Georg Sander on lahutamatud, kunstnik on ustava rüütlina teatrit teeninud kogu oma loomeaja kestel.

Alguses oli ta kunstnik-teostaja teatritöökojas. Varakult hakkas tegema ka kujundusi, Vanemuise kavalehtedele ilmus Georg Sanderi nimi juba hooajal 1946/47. 1949. aastast peale õppis ta samaaegselt Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis maali, jätkas õpinguid Eesti Riiklikus Tarbekunstiinstituudis professorite Voldemar Haasi ja Natalie Mei käe all. 1955. aastal kaitses diplomit kujundusega lavastusele “Romeo ja Julia”. 

Georg SanderGeorg Sander ja Jaan Tooming “Põrgupõhja uus V anapagan” proovis. Foto Gunnar Vaidla. 1983.

Esmalt tegi ta kostüümikavandeid, aga hiljem ka lavakujundusi. Viljeles realistlikku väljenduslaadi, mille eesmärgiks oli saavutada ühtne stiil dekoratsiooni ja kostüümi vahel nii värvis kui vormis. 

1960ndatel aastatel levis Eesti lavadele tinglik laad. Georg Sander hakkas püüdlema lihtsama vormikõne suunas, saavutades ilusaid tulemusi eriti balletikujundustes koostöös Ida Urbeliga, kellele ta oli truu loomingupartner kuni 1983. aastani, mil Vanemuise balleti Grand Lady meie hulgast lahkus. Kujundustes Urbeli ballettidele “Kratt” (1961), ”Tiina” (1958), “Peer Gynt” (1959) ja “Kevade” (1967) leiutas ta väljendusrikkaid sümboleid, mis tagasid ahtale Vanemuise väikse maja lavale enam ruumi tantsuks. Kui Ülo Vilimaa balletijuhi ohjad enda kätte võttis, keskendus Ida Urbel ooperite lavastamisele. Koostöös Georg Sanderiga sündisid lavastused “Carmen” (1969), “Õnnemängija” (1970), “Barbara von Tisenhusen” (1971) jt. 

Kunstiteadlane Evi Pihlak: ”Aga et pole veel kaugeltki ammendatud ka tinglikult lihtsa ja konstruktiivse lavakujunduse võimalused, tõendab sel hooajal ehk kõige paremini Georg Sander Vanemuises dekoratsioonidega V. Ojakääru ooperile ”Kuningal on külm”. Kui palju pole ka räägitud musta fooni ja üksikute nappide dekoratsiivsete kujundite trafaretseks muutumisest, ometi annab G. Sander nende vahenditega täiesti värskelt mõjuva kujundusliku lahenduse. Palju aitab siin kindlasti kaasa ka lavaruumi leidlik kasutamine. Vaheldusrikkalt on antud mitmeid erineval kõrgusel tegevuspaiku, ja seda peaaegu kogu lava kõrguses. Lava kui ruumi komplitseeritum rakendamine ei ole meie teatrikunstnike töös seni olnud tugevaks küljeks ja seetõttu muidugi pääseb G. Sanderi töö seda soodsamalt mõjule” (Teatrimärkmik 1967/68, lk 165–166). 

Ühise keele leidis ta ka “noorte vihaste meestega”, luues visuaalse pildi Jaan Toominga lavastustele “Põrgupõhja uus Vanapagan” (1976) ja “Polonees 1945” (1976). Teine uute Estonias sündisid lavastused “Kabaree” (1984), “Mustlasparun” (1992) ja Vanemuises “Mu veetlev leedi” (1990). Viimane oli kui kunstniku meisterlikkuse kokkuvõte. Lavakujundus lahendati kergelt vahetatavate maalitud poognatega, sest seda nõudis muusikali kiirelt ühest kohast teise kulgev tegevus. Terve galerii maalitud tegevuskohti oli meistrikäega loodud. 

Kunstniku pedantse täpsusega tehtud tööjoonised, mida eksponeeritakse avalikkusele esmakordselt, võiks olla avastuseks kõigile. Siiani said neid nautida Vanemuise lavastusala juhataja Lui Lääts ja töökoja inimesed, kes nende järgi kujunduse detaile teostasid.

Georg Sander on tagasihoidlik inimene, kes väldib avalikku tähelepanu. Märkamatuks pole ta aga jäänud: 1970. aastal pärjati ta teenelise kunstniku aunimetusega, 1991. aastal valiti ta Eesti Teatriliidu teatrikunstniku aastapreemia laureaadiks. Ning 2012. aastal sai ta Vanemuise teatri poolt välja antava Kaarel Saha preemia.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Teater Vanemuine
Eesti Lavastuskunstnike Liit 
Eesti Kunstimuuseum
Eesti Kultuurkapitali Näitekunsti Sihtkapital
 

Kustav-Agu Püüman. Aprill 2013.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi näitus

„Teater ja kunst. Georg Sander 90“

Assauwe Tornis 2.05 – 31.07. 2013. 

Aleks Sats 100

Aleks Sats 100

(21. aug 1914  Tomsk – 15. mai 1992 Viljandi)

Lavastaja ja teatrijuht Aleksander (Aleks) Sats sündis 1914 Mariinskis Tomski kubermangus.

1933 lõpetas ta Tartu poeglastegümnaasiumi ja 1937 Tartu Draamateatri Seltsi Näitekunsti Stuudio. Seejärel mängis ta töö kõrvalt Eesti Draamateatri noorsoo- ja nukulavastustes. Ka hooajal 1940-41 oli ta Draamateatri näitleja, saksa ajal 1941-44 Vanemuise näitleja.

 Järgnevaks ligi poolesajaks aastaks jäi Sats seotuks Viljandiga. Tema ja Karl Aderi kujundada jäi Ugala nägu mitmeks aastakümneks. Aleks Sats oli 1944-49 Ugala näitleja, 1949-52 direktor ja kunstilise juhi kt, 1952-71 teatri peanäitejuht. Aastani 1979 jätkas ta lavastaja ametikohal, olles külalislavastajaks ka hiljem. 

1958 omistati Aleks Satsile teenelise kunstitegelase ja 1964 rahvakunstniku tiitel, 1970 pälvis ta riikliku preemia. 

Ugala loomingulises laadis hakkas esile tõusma väljendusvahendite täpsus, lakoonilisus, esituste kammerlikkus. Oli tunda Satsi lüürilis-psühholoogilist laadi, milles teater jõudis 50. aastate lõpuks tähelepanuväärsete tulemusteni. 1958 tuli Ugala lavastustega „Kuigi on sügis” ja „Maja mere ääres” III Balti teatrikevade laureaadiks. 


 

Kasvasin ma Siberis. Isa oli mul mööbelsepp, rändas välja pärast 1905. a revolutsiooni. Otsis paremaid elutingimusi, ta sai Siberis ühe veskikoha, mille ta ehitas üles. Ema oli samuti väljarändajate perekonnast. Lähemate küladeni oli 7 km, 80 versta Tomskist oli see koht, kus elasime. Veskilised ootasid oma jahvatamise korda, teinekord tuli paar nädalat oodata. Igav oli , siis nad tegid kepp-nukuteatrit, üks puu püsti ja teine risti. Mehed olid pikali maas, kasukatega kaetud, pead olid ainult väljas, kätega liigutasid nukke. Lapsena oli see vaatepilt väga huvitav. Kujutlus hakkas elama seda vaadates, küllap see oli esimene teater, mida elus nägin.

Ma käisin kolmveerand aastat Tomskis sealses saksa koolis, olin seal ühes peres korteris. Pansoga oleme rääkinud, oleme mõlemad Tomski lähikonnast, aga teine teisest kandist. 1922 opteerusime Eestisse.

*

1924. a ma sattusin Vanemuisesse, üks meie tänava poiss mängis seal lastetükkides, kutsus mind ka. Mina käisin seal 1925-27, kolm aastat. August Sunne lavastas lastenäidendeid. Mängisin kaasa ooperites ja operettides, rahva seas. 

Gümnaasiumis istusin ma Richard Kaljoga ees kõrvuti, meie selja taga istusid Elmar Kits ja Paul Ruubel. Meie Ruubeliga tegime kooliteatris kaasa. Kits ja Kaljo läksid Pallasesse.  Treffneri gümnaasiumist läksin üle Poeglaste gümnaasiumisse, seal lõpetasin ehitustehnika haru. Ja just siis, kui gümnaasium oli selja taha jäänud, avati Tartus Näitekunsti Stuudio. Otsustasime Ruubeliga, et anname avaldused sisse. Need tuli viia dr Hioni juurde koju. Kui läksime sinna, ajas Viktor Hion seal juttu August Jakobsoni ja Karl Aderiga. Eksamid olid kuu aega hiljem, sinna tuli soovijaid 80 ringis. Poisse oli rohkem kui kolmandik. Pärast esimest aastat kukkus kümmekond välja. Tunnid olid õhtuti, me olime töölkäijad inimesed, mina olin ehitusega seotud. Näitlejameisterlikkuse õppejõud oli Sunne, sõnakunstiga tegelesid Karl Ader ja Aino Suits. Teatriajalugu luges prof. Gustav Suits, kirjandusajalugu andis Semper, esteetikat August Annist, psühholoogiat dr. Koort, psühhoanalüüsi dr. Hion. Sütiste töötas meiega siis, kui Sunne läks ära Draamateatrisse. Sütiste oli huvitav õppejõud.

Hiljem ma tulin Draamateatrisse, Sütiste oli siis kirjanduslala juhataja. Ta oli temperamentne inimene, harukordse analüüsivõimega mees. Valmistasime „Libahunti” dekaadiks ette. Kalmet tegi saalis proovi, Sütiste oli üleval loožis.

Draamateatrist Vanemuisesse kutsus mind Enn Toona. Ka Alfred Meringuga olid mul sõprussidemed Vanemuisest, mängisin seal saksa okupatsiooni ajal. Tema dramatiseeris „Rahvavalgustaja”. Särgava oli lugenud ja dramatiseeringuga nõus olnud. Kahekesi käisime seda Särgava juures ära toomas.

*

Ugalasse sattusin ma peanäitejuhi kohale niiviisi. Enn Toona oli väsinud, jättis isegi lavastuse pooleli, mille ma pidin lõpetama. Siis tuli Riikliku Noorsooteatri likvideerimise järel Ugala peanäitejuhiks Leo Martin. Ta sattus konflikti kohalike tegelastega ja lahkus aasta pärast Tallinnasse raadiosse. Kollektiiv pidas nõu, et ma ajutiselt teatrijuhi koha võtaksin, nii kauaks kui uus leitakse. Kaks kuud hiljem ütles Kunstide Valitsuse tollane juhataja Kaarel Ird, et mis sul häda, ole edasi! Nii saigi kahest kuust 23 aastat. Pidin olema peanäitejuht, sest polnud kedagi teist panna. Siis pidin võitlema, kollektiiv nõudis, et teatrit ei likvideeritaks. Kui teatud lavastused hakkasid silma paistma, kui saime siit ja sealt tunnustust, siis pidi jälle rabelema, et viletsamaks ei jääks. 

Infarkti tõttu pidin sellelt kohalt lahkuma. 

Pole aega muust rõõmu tunda olnudki, ainult sellest tööst, ööd ja päevad. Lõpetad proovi, näitlejal stseen ei istu – lähed koju, istud, sööd, mõtled, kuidas teda avada... Puhkused läksid ka sinna – olid küll mererannas, aga mõte kogu aeg teatri juures. Paarkümmend näidendit kindlasti kaasas, lugesin neid. 

Me lavastasime siis päris mitmed lätlase Gunārs Priede tükid. „Kuigi on sügisele” järgnes „Vika esimene ball”, siis oli „Normundi tütarlaps”. Peanäitejuhi kohuste hulka kuulus ka repertuaari valik. Siis mu abikaasa aitas kaasa, selekteeris kobedamad välja. Venta Vīgante „Igavesti haljad palmid” mängisime üle 200 korra. Meil tekkisid Läti Kunstiteatriga ja Valmiera Draamateatriga head suhted. Sõitsid Viljandisse kohapeale meie esietendustele, meie omakorda käisime neid vaatamas. 

Repertuaari needus oli meil igavene. Näitlejaid oli meil vähe ja tuli leida sobivaid tükke. Miks üks või teine lavastus meil õnnestus? Me arvestasime osade jaotamisel väga palju näitleja psühho-füüsiliste eeldustega. Kuivõrd tal selle karakteriga ühiseid jooni on. Palju häid tükke sai kõrvale jäetud, kuna meil ei olnud niisugust näitlejat majas. Kuidas ma omal ajal neid artiste otsisin? Kuulsin, et siin või seal olevat mõni noor, andekas inimene. Siis nad tulid katsetele. Merzini tõin Vanemuise koorist. Vaatasin, et tema käitumine on lihtne ja vaba. Otepäält tõin Arne Laose. Hilja Varem peab mind oma teatri-isaks. Huvitav noor oli Astrid Appel-Relve, aga ära kadus. Abiellus, läks raadiosse. Malle Järve oli huvitav, läks televisiooni. Üks leid oli Elle Eha. Konkurss sai läbi, kedagi ei saanud sellelt konkursilt. Läksime juba saalist laiali, järsku jookseb rahvariides tüdruk sisse. Märg nagu kassipoeg, ise ka pisike nähvitsakene. Tema tahab teatrisse tulla. Luges mõned luuletused ja tegi katkendit. Panin ta kohe „Vika esimeses ballis” suurt osa mängima.  

Tänapäeval tehakse ainult üks lavastus aastas, meie Aderiga lõhkusime kumbki neli. Ja aastad jooksid nii, et ei märganudki, kui olid juba vana inimene. Külalislavastajate kutsumine ei tulnud majanduslikel põhjustel kõne allagi, ministeerium ei lubanud. Ma ei saanud kaugemale ära minna. Olin ETÜ esimehe asetäitja, korduvalt taheti mind saata siia või sinna vabariiki meie teatriühingut esindama, aga mitmel korral pidin lihtsalt ära ütlema. Ei saanud minna, oma töö oli pooleli. Mõned välismaareisid sai kuidagi läbi häda tehtud. Teatritegemine on praegu muutunud palju kergemaks.

Kohtumiselt Tallinna Kultuuriülikooli teatrifakulteedi kuulajatega, 23.03.1985

Galerii

„Maja mere ääres”. Ugala 1958. Katariina- L.Vaga, Thomas- H.MandriKeskkooli 1. klass. 1927.„Armastus, džäss ja kurat”. Ugala 1969. Foto: E.VelisteGunārs Priede ja Aleksander Sats„Pulmad kogu Euroopale”. Ugala 1976.Aleksander Sats„Mürgi perenaine”. Ugala 1967. Foto: E.Veliste.„Vika esimene ball”. Ugale 1960. Paula- L.Vaga, Viktooria- E.Eha, Alfred- K.LiigandAleksander Sats vasakul. Lavastuse „Kasuema” proovis 1966.Aleksander Sats. Oma Klassi Ässad. Foto: Eckbaum.Aleksander Sats„Juudit”. Ugala 1969. Olovernes- A.Laos, Nimetu- R.Malmsten. Ugala 50. juubeli lavastus.Aleksander Sats„Igavesti haljad palmid”. Ugala 1960. H.Valler, O.Serg, L.Vaher, L.Vaga, L.Õunroos, A.Raimo, E.Eha„Juudit”. Ugala 1969. Juudit- Leila SäälikAleksander Sats ja läti dramaturg Gunārs Priede Ugalas„Lunastus”. Ugala 1977. Paralepp- P.Jürgens, Karin- L.Säälik„Kuigi on sügis”. Ugala 1957. Elga- H.Varem, Valter- E.Koppel„Elu ja armastus”. Ugala 1968. Kalmu Eedi- R.Malmsten, Irma Vainu- A.Vabamäe

Rollid:

Draamateatris

„Vanaisa jutustus” (1940) – I kuninga sõdur 
„Lumekuninganna” (1941) – Ronk

Vanemuises

„Distsiplineerimata sugupõlv” –  Kali, prof Varvaara poeg (1942)
„Sündmused agulis” –  Oss, noormees kindla ametita (1942)
„Kahe isanda teener”  – Florindo (1942)
„Nõmmekingsepad” – Mikko Vilkastus (1943)

Ugalas

„Mülkasoo” (1944) – Lipnik
„Platon Kretšet” – Arkadi Pavlovitš, haigla juhataja (1945)
„Elu aabits” – Roger de Bieville, ärimees (1945)
„Mirandolina” – Markii de Forlimpopoli (1945)
„Säärane mulk” – Erastu Enn (1945, 1948)
„Mereingel” – Kondikorjaja (1946)
„Tulus amet” – Belogubov, noor riigiametnik (1946)
„Nii see tuleb” – Sergei Sinitsin, arhitekt (1946)
„Vene küsimus” – Morphy, ajalehe kirjasaatja (1947)
„Windsori lõbusad naised” – Slender, Shallow' sugulane (1947)
„Murrang” – 1. madrus (1947, ka näitejuht)
„Elu tsitadellis” – Dr. Richard Miilas, professori vennapoeg (1947)
„Rahutu vanadus” – Vikenti Mihhailovitš Vorobjov, dotsent (1948)
„Rahusaar” – Arthur (1948)
„Võitlus rindejooneta” – Viktor Suurorg (1948)
„Inimene teisest maailmast” – Pedro Langara (1948)
„Kui Anija mehed Tallinnas käisid” – Mätliku Jaak ja SS Gruppenführer (1948, ka lavastaja assistent)
„Süüta süüdlased” – Grigori Nesnamov (1949, ka näitejuht)
„Villu võitlused” – Raabe, nuuskur (1949)
„Meie elu” – Paave Saulep, Ülalt-Mäe peremees (1950)
„Vari” – Salu-onu, vahimees (1954)
„Lõpp-peatus” – Koch (1962)

Lavastused:

„Kosjas” (1945)
„Lumekuninganna” (1945, mängis kuningat)
„Jupiter naerab” (1946, näitejuht)
„Meie päevil” (1947)
„Sipelgas ja rohutirts” (1948, mängis kaasa)
„Mets” (1949)
„Karjeristid” (1949, mängis Derosseu'd)
„Moskva iseloom” (1949)
„Kuus armastatut” (1949)
„Teise rinde taga” (1950)
„Meeldivad mured” (1950)
„Tuhkatriinu” (1950)
„Tasumisäike” (1950, mängis Kupja-Mihklit)
„Rahvavalgustaja” (1951)
„Moeäri” (1951)
„Punamütsike” (1951)
„Varastatud õnn” (1952)
„Kolm sõpra” (1952)
„Tuuline rand” (1952)
„Ojamölder ja tema minia” (1953)
„Kaitseingel Nebraskast” (1953)
„Vigased pruudid” (1953)
„Legend armastusest” (1954, mängis Vesiiri)
„Mäng armastusega” (1954)
„Haljal oksal” (1954)
„Puhkepäev” (1955)
„Elu aabits” (1955, mängis Topaze'i)
„Ema kohtumõistjana” (1955)
„Haiti” (1955)
„Ah, süda!” (1956)
„Õnnekütid” (1956)
„Vedelvorst” (1957)
„Kodu” (1957)
„Kuigi on sügis” (1957, mängis Gedimin Linar'it)
„Maja mere ääres” (1958, mängis Sildimaalijat)
„Vastumürk” (1958, mängis kohtunik Arvin Katra't)
„Kohtumine...” (1958)
„Aladinini imelamp” (1958)
„Kaks abielu” (1959)
„Normundi tütarlaps” (1959)
„Cornelia” (1959, mängis Marcellot)
„Lootus õnnistusele” (1959, mängis Kapps'i)
„Viimased nelgid” (1960)
„Igavesti haljad palmid” (1960, mängis Peeter Silis't)
„Vika esimene ball” (1960)
„Ankruväljak” (1961)
„Elavad õied” (1961)
„Olime kord samasugused poisikesed” (1962)
„Münchauseni kosjad” (1962, mängis Oxenstierna't)
„Viimane öö” (1963)
„Mikk ja Dzilna” (1963)
„Katrina” (1963, mängis Illimar Välbe't)
„Tõrksa taltsutus” (1964)
„Inimesed valges” (1964)
„Kuu on loojunud” (1965, mängis Orden'it)
„Öised mõtted” (1965)
„Äripäev” (1965)
„Kasuema” (1966)
„Puhu, tuul!” (1966)
„Püsti, kohus tuleb” (1967)
„Mürgi perenaine” (1967)
„Elu ja armastus” (1968)
„Armastus, džäss ja kurat” (1969)
„Juudit” (1969)
„Kindral Kriuh minestab” (1970)
„See on minu naine!” (1970)
„Metsade taga” (1971)
„Kes päästab külapoisi” (1972)
„Võõrastemaja perenaine” (1973)
„Lõvisarnane” (1974)
„Loobumised kevade kasuks” (1974)
„Aladini imelamp” (1975)
„Papliehmeste lennu aegu” (1976)
„Mees kirjus ülikonnas” (1976)
„Lunastus” (1977, mängis Mägerit)
„Abielulahutus” (1978)
„See maailm või teine” (1978)
„Mare ja ta poeg” (1983)

Kontaktandmed

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Müürivahe 12
10146 Tallinn
 
Info
Tel. 64 46 407
info(at)tmm.ee

Külastusinfo

Ekspositsioon on avatud: T-P kell 10.00 - 18.00
Arhiivid on avatud: T-R kell 10.00 - 17.00
Infotelefon: +372 6 44 64 07
 
Piletite müük lõpetatakse pool tundi enne muuseumi sulgemist

 

Sotsiaalmeedia

Meie kanalMeie kanal Instagram Read reviews on TripAdvisor