Ekspositsioon

Prindi
Lisatud 25 Juuli 2013

Püsiekspositsioon „Muusikainstrumente läbi mitme sajandi”

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi püsiekspositsioon on koostatud 1993. aastal ning seda täiendatakse pidevalt. Välja on pandud ligi 125 instrumenti. Põhitähelepanu on eesti meistritel ning Eesti ajaloo seisukohalt tähtsatel pilliliikidel, kuid eksponeeritud on ka uudispille ning pilliehituse ajaloos olulist rolli mängivaid näidisinstrumente. Ekspositsiooni eesmärgiks on anda ülevaade muusikatekitamise ajaloost nii Eestis kui mujal, näidata erinevaid pille, nende tööpõhimõtteid, muusikalisi koosseise ning tutvustada ajalooliste pillide heli.

Üheks ekspositsiooni pärliks on viiulimeister Felix Villaku töölaud koos tööriistade ning meistri isiklike esemetega, mis sümboliseerib eesti pilliehituse pikka ajalugu ning laia ulatust. Seda vaadates võib aru saada, kui palju oskusi ja tööd ühe viiuli valmistamiseks kulus. Kuna eesti rahvas pole kunagi väga jõukas olnud, siis puudus muusikutel tihtipeale võimalus endale pill osta. Seetõttu oli Eestis pillide valmistamine väga laialt levinud, oskusi õpetati edasi oma järglastele. Töövõtteid ja nõu küsiti teiste külade pillimeeste käest. Enamik külapillimehi olid tuttavad pillivalmistamise kunstiga.

Püsiekspositsioonis võib näha klavereid ja klavessiini, koduoreleid, keelpille, puhkpille, mehaanilisi muusikainstrumente ja rahvapille. Samuti on võimalik kuulata klahvpillide ja rahvapillide helinäiteid.

Kuna Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi muusikainstrumentide kogusse lisandub alaliselt uusi pille, on ka muuseumi püsiekspositsioon pidevas arengus.

Klaverid

1779.a. ilmus nädalalehes „Revalische Wöchentliche Nachrichten“ teade, et Breemenist saabus Tallinna pillimeister Johann Friedrich Gräbner, kes valmistab klavikorde, klavessiine, haamerklavereid, püstklavereid, positiive, harfe ja lautosid. Alates sellest ajast tänaseni on Eestis tegutsenud ligi 40 väiksemat ja suuremat klaveritöökoda ning – vabrikut. Tuntuks on saanud klaveriehitajad Erich, Lorenz, Falck, Hasse, Meyer, Mirsalis, Wiesner, Sopha, Goldorff, Rathke, Priske, Moritz, Oss, Saarmann, Tusty, Saar, Rässa, Romm, Salong, Jurak, Olbrey, Heine, Sprenk-Läte, Ihse ja paljud teised. Väikeste töökodade otsingud, katsetused ja klaverite ehitamise kogumused kasutati hiljem ära 1951. aastal loodud Tallinna Klaverivabrikus.

Muuseumi pillikollektsioonis on eesti meistrite valmistatud pille, eesti muusikutele- näitlejatele kuulunud kaugemate maade meistrite instrumente ja ka mitmeid huvitavate legendidega klavereid. Eestimaal on tegutsenud ligi 40 kohalikku klaverimeistrit. Eksponeeritud on pillimeister Hans Heinrich Falcki (1791-1874) klaver. Muuseumi vanim klaver on Londonis 1771.aastal valmistatud Zumpe pill. Pill saadeti Eestisse mõisapreili von Rammile kosjakingiks.

Koduorelid

Võib oletada, et juba 13.sajandil, vastristitud eestlaste maale ehitatud kirikutes ei puudunud positiivid ja orelid. Vanimad kirjalikud teated Eesti orelitest pärinevad aastatest 1329 ja 1342, mil leedulased ühe röövretke ajal rüüstasid Paistut ja Helmet ning lõhkusid sealsed suured kirikuorelid.

Eesti rahvusliku pillimuusika arengus on olnud orelil oluline tähtsus. 19.sajandil ehitati ja renoveeriti mitmeid kirikuoreleid, muretseti positiive paljudele koolidele ja palvemajadele. Pillide ehitamise suhteline lihtsus võimaldas käsitöölistel ja isegi talupoegadel valmistada neid koduste vahenditega. Selle tulemusena oli 19.sajandi lõpuaastail koduorel pea igas edasipüüdlikumas peres. Koduorelite ja suurte kirikuorelite toel kasvasid üles Eesti esimese põlvkonna heliloojad.

Puhkpillid

Rohkearvuline ja mitmekesine on näitusel eksponeeritud puhkpillide rühm. Siin on pille, millel mängiti juba möödunud sajandil

Puhkpilliorkestrid tekkisid Eestis 19. sajandi esimesel poolel. Need olid algselt väikesed ja seotud vennastekogudusega. Taolised väikesed mängukoorid esinesid peamiselt kihelkonna piires lihtsate paladega. Tõus Eesti puhkpillikooride arengus toimus 19. sajandi teisel poolel. Siis tekkisid mitmed heatasemelised mängukoorid Väägveres, Tormas, Kärknas, Tsoorus ja mujal.

Puhkpillide kollektsioon muuseumis on mitmekesine. Siin on Liigvalla mõisahärrale kuulunud lisajätkuga elevandiluust flööt, 19. sajandisse kuuluvaid klarneteid ja mitmeid hilisemal ajal orkestrites kasutusel olnud instrumente. Tähelepanu väärivad Põhjasõja-aegne sõjasarv, mis kuulus Karl XII teenistuses olnud eestlasest sõdalasele, Napoleoni sõdade aegne signaalsarv, „eesti puhkpillimuusika isa“ David Otto Wirkhausi hõbetatud kornet, Odessa pillimeistri valmistatud sedifon. Pillikollektsioonis on instrumente, millel mängisid Eesti esimestel laulupidudel Väägvere, Torma ja Kursi pasunamehed. Siin on jahi- ja postisarvi ning muid signaalinstrumente ja mänguriistu möödunud aegadest.

Mehaanilised muusikainstrumendid

Juba 1.sajandil ehitas kreeka matemaatik ja füüsik Heron Aleksandrias mänguautomaate, kus linnud siristasid laulda ja nukud imiteerisid pillimängu. Renessansiajal leiutatud kellamehhanism soodustas veelgi keerulisemate isemängivate mehhanismide loomist. Siit sai alguse mängivate kellade, laegaste, tubakatooside ja suurte kellamängude aeg. See oli aeg, mil iga jõuka mehe taskus olev kell teadustas peremehele kellaaega, kuupäeva, kuufaasi ning veel palju muud vajalikku ja mittevajalikku. Tänavatel mängiti leierkasti, linnatornidel esitati terveid stseene lavastustest, lahingutest ja protsessioonidest mehaaniliste nukkude ning mehaanilise muusikaga.

19. ja 20. sajandi vahetuse paiku võis igast parema mainega trahteri mängukapist tellida metallkettale või tihvtidega rullile töödeldud populaarse muusikapala. Mängutoosid ja –kapid on muuseumikülastajate hulgas väga populaarsed. Erilise tähelepanu pälvivad 19.sajandist pärinev kellamehhanismi abil töötav „Poiss põrsaga“, vahetatavate metallist plaatidega mänguautomaadid „Symphonium“ ja „Fortuna“, Ungarist pärit mängutoos-ehtekarp ning väike mänguteater „Illusions Automat“ kahe tantsiva nukuga. Muuseumi ekspositsioonisaalis on aukohal suuremõõtmelised mängukapid. Nende mehhanism paneb tööle klaveri koos trummide, triangli ja paljude teiste löökpillidega. Huvipakkuv on 19. sajandil Šveitsis valmistatud mänguautomaat „Guitare“. Pill oli kasutusel Vene keisrikojas ja kingiti 1861.aastal Pihkva kuberneri tütrele.

Väntorel

Väntorel (orgue de rue, street organ, barrel organ, drehorgel) on mehaanilise muusika valdkonda kuuluv muusikainstrument, mis kolmeks suuremaks osaks on lõõts, helikandja ning helitekitaja. Lõõtsa aetakse ringi käsitsi, ning helikandjaks võib olla perforeeritud paberilint, metalltihvtidega rull vmt. Helitekitajaks on viled, metallkeeled või-lehed.

Väntoreli ajalugu ulatub 18. sajandisse. Eelkäijat, väikesemõõdulist ja algset mängutoosi (prantsuse keeles serinette), kasutati selleks, et õpetada kanaarilindudele lihtsamaid viisikesi. Kuna selliste muusikariistade repertuaar oli väike ja helivärv kahvatu, hakati meisterdama suuremaid, puust ja metallist viledega, käsitsi ringiaetavaid ning kergesti transporditavaid väntoreleid. Neid instrumente valmistati mitmetes maades – Saksamaal, Prantsusmaa, Šveitsis. Pikka aega oli väntorel ja väntorelimuusika sotsiaalse taustaga, neid pille mängisid tihti erusoldatid, vaesed ja kerjused, kes sellega endale elatist teenisid. Kuna enamasti olid väntorelid kallid pillid, tekkisid spetsiaalsed väntorelilaenutused.

Eestisse jõudsid väntorelid sarnaselt teiste välismaiste muusikariistadega, koos rändmuusikute ja loomuliku kultuurisuhtluse läbi.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi mehaaniliste muusikainstrumentide kogusse lisandus väntorel 2006. aasta alguses. Muuseum soetas endale 31-noodise Raffin väntoreli, mis on valmistatud 1995. aastal Saksamaal. Tegemist on täielikult mehaanilise väntoreliga, millel on 4 registrit, mida käitatakse vändaga ning milles muusika on kirjutatud paberirullile.

Rahvapillid

Eestlaste tegemisi ja toiminguid on alati saatnud laul ja pillimäng. Lauluga hällitas ema lapsi, laul ja pillilood kõlasid kiigemäel, pulmades, talgutel. Rahvalaulgi pajatas:

enne mina une unustan,
maha jätan magamise,
kui ep ma ilu unusta,
rõõmu ei kallista kaota.

 

Muuseumi rahvapillide kollektsioonis on ligi 200 erinevat eesti rahvapilli. Tähelepanuväärsemad neist on Hageri kihelkonna Kirna-Kohatu vallas 1800. aastal valmistatud moldpill ja Jõelähtme kihelkonna Leppnurme pillimeistri Pilli Antsu (Ants Piilbergi) 1809. aastal valmistatud kannel.

Vanimaid ja armastatumaid eesti rahvapille oli kannel, mille iga arvatakse olevat üle kolme tuhande aasta. Rahvatraditsioonis oli pillil aukoht ja temast kõnelesid paljud rahvalaulud. Pill mängiti meelelahututuseks aastaringselt. Teadaolevad vanad eesti kandled olid ühest puutükist õõnestatud ka kiirjalt paiknevate keeltega. Pillil oli 6 keelt. Keelte arv kasvas koos rahvamuusika arenguga. Muuseumi ekspositsioonis olevad setu ja Vana-Vändra kannel on koopiad sellistest vanadest pillidest.

Vana kandle asemele tuli 19. sajandi teisel poolele kasutusele rohkete keeltega trapetsi- või pooltrapetsi-kujuline kannel, mida nimetati ka viisikandleks või simbliks. Pillid olid diatoonilised, keeled paiknesid paralleelselt. Seoses funktsionaal-harmoonilise mõtlemise kinnistumisega eesti rahvamuusikas levisid möödunud sajandi vahetusel veel erilised mähisega basskeeled, märkimaks helistiku põhifunktsioone. Taolised on rahvapillimehe Peeter Piilpärki, Eduard Johansoni jt. valmistatud pillid. 20. sajandi algupoolel asendati Kagu-Eestis kandle üksikud basskeeled valmis saateakordidega.

Soov avardada kandle ulatust ja mänguvõimalusi viis 20. sajandi 50-ndail aastail kandleehitajaid mitme uue kandletüübi loomisele. Otsingute tulemusena tekkisid kromaatiline ja saatekannel. Viimane võimaldas mängida paljusid akorde kõikides helistikes.

Muuseumi fondides on üle 50 kandletüübi. Siin on nimetute rahvapillimeeste-kandelehitajate kõrval Friedrich Voldemar Janseni, Juhan Zeigeri, Jaan Hivaski, Harald Kristali, Elmar Luhatsi, Väino Maala, Taavet Poska ja paljude teiste loodud pille.

Pillikollektsioonis on mitu eesti talupoegade poolt valmistaud viiulit, moldpilli ja Põhja-Eestis ning saartel ja rannikualadel levinud hiiukannelt. Peeti endastmõistetavaks, et iga pillimees valmistas endale ise pilli. Kogemusi käidi hankimas naabrite juures ja neid anti edasi põlvest põlve.

Vanades kroonikates ja dokumentides leidub rohkesti andmeid torupilli, tõenäoliselt juba 14.sajandil Eestis kodunenud ja populaarseks muutunud pilli kohta. Huvitav on märge muuseumi arveraamatus, et esimene muuseumile ostetud pill oli torupill. Sellele lisandusid peagi lutusarv, parmupill, sikusarv, jahipasun ja muuseumi ühe asutaja- Johannes Helila kingitusena veel üks torupill. Hiljem on neile lisandunud veel pille ostude, annetuste ja kingituste näol.

Keelpillid

Juba 17. sajandist on teateid viiuli olemasolust Eesti linnades. Pillil mängimine levis kiiresti ja peagi muutus uudne mänguriist väga populaarseks. Küladesse jõudis viiul aastakümneid hiljem ning oli algselt seotud vennastekoguduseliikumisega.

Muuseumi kollektsioonis on sadakond viiulit, vioolat, tšellot ja muud keelpilli, neist ekspositsioonis küll vaid väike osa. Unikaalsemad on itaalia pillimeistrite Paolo Maggini ja Gasaprd Duiffo Pruggardi valmistatud pillid. Vanimaks teadaolevaks Eestis elanud pillimeistri tööks on Antony Wäszgnergeri 1727. aastal tehtud viiul. Pillikollektsioonis on August Kristali (1866-1925) ja Felix Villaku (1921-1997) rahvusvahelistel võistlustel auhindu saanud pillid, tuntud meistrite Jakob Maloki, Peeter Ivanovi, Hans Nordeni, Johannes Hingi, Johann Rätsepa, Aado Pudeli ja paljude teiste nimekate meistrite tööd, mis on leidnud ka rahvusvahelist tunnustust. Muuseumis on ka mitmeid keelpille, millel on mänginud väljapaistavad eesti muusikud, kultuuritegelased ja kooliõpetajad.

Kontaktandmed

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Müürivahe 12
10146 Tallinn
 
Info
Tel. 64 46 407
info(at)tmm.ee

Külastusinfo

Ekspositsioon on remondi tõttu 1. juulist suletud
Arhiivid on avatud: T-R kell 10.00 - 17.00
Infotelefon: +372 6 44 64 07
 
Piletite müük lõpetatakse pool tundi enne muuseumi sulgemist

 

Sotsiaalmeedia

Meie kanalMeie kanal Instagram Read reviews on TripAdvisor