Eesti Nukuteater

Draamateatri nukuteatri traditsioone jätkas Riiklik Noorsooteater (1944-48), näitlejaist tuli nukutruppi üle Alice (Kaktus) Mägi, kes tegutses ka pedagoogi ja lavastajana. Nukutrupp koostati noortest õpperühma näitlejatest. Sinna kuulusid Ferdinand Veike, Raivo Kuremaa, Ants Kivirähk jt. Pärast Noorsooteatri liitmist Draamateatriga jätkasid nukunäitlejatena Lo Tui, Helmut Vaag, Maimu Orgussaar;, alustas Olaf Paesüld. Kaasa tegid ka Ants Jõgi, Laine Mesikäpp jt. Ferdinand Veike esmalavastus oli H. Vaagi „Reinuvader Rebane“.

Eesti Vabariiklik Nukuteater loodi 1. jaanuaril 1952. a. 2. jaanuaril mängiti S. Maršaki „Tare-tarekest“. Esimene uuslavastus oli S. Mihhalkovi „Ninatark Jänku“. Statsionaarne teatrisaal avati 1954. a aadressil Lai tn 1. Peanäitejuhiks sai paarikümneks aastaks Ferdinand Veike. Trupiga ühines ka näitlejaid teistest teatritest. Oskar Liigand tuli Ugalast ja jäi Nukuteatrisse ligi 35 aastaks.

Buratino

Suurenes huvi rahvusliku dramaturgia vastu. Etendusid „Kaval-Ants ja Vanapagan“ (1954), „Suur Tõll“ (1956). Dagmar Normeti „Aareteotsijad“ (1961) oli Arvo Pärdi muusikaga.

1962. a loodi teatri juurde ETÜ õppestuudio nukuosakond. Sealt on pärit hilisemad tuntud nukunäitlejad Maie ja Hendrik Toompere, Maile Korjus, Heino Gustavson, Helle Laas. 1960. aastate lõpul lisandusid II õppestuudio lõpetajad Reet Rootare, Mare Soomre jt.

1967. a lahkus teatrist suure koormusega kunstnik Raivo Laidre. Külaliskunstnikena jätkasid Liina Pihlak, Gunta Randla, Jutta Maisaar (Klein) jt. 30 aastat töötas nukuskulptorina Elsa Startšenko. 1970. aastatel oli peakunstnik Jaak Vaus, alates 1983. a Rein Lauks.

Rein Agur

Uuendused eesti sõnateatris andsid tõuke ka muutusteks nukuteatris. Taotleti uusi väljendusvahendeid, mitmetasandilisust. Uus peanäitejuht Rein Agur tõi oma lavastustes teatri sirmi tagant välja.

1973 etendus M. Undi/R. Aguri „Punamütsike“. Hendrik Toompere on nimetanud “Punamütsikest” etapiliseks lavastuseks meie nukuteatri arengus: ”Punamütsike” ei olnud veel päris puhtal kujul avatud mäng. Näitlejad käisid küll ka sirmi ees, aga mäng toimus ikka põhiliselt sirmi taga.
Hinnangud olid vastandlikud, vaimustusest hukkamõistuni. Lapsevanemaid ja pedagooge kammitsesid mälestused ilusast sirmimängust.


Väljapaistvamaid Rein Aguri lavastusi oli M. Undi „Gulliver ja Gulliver“ (1979) J. Swifti motiividel. Juhan Viidingu laulusõnad viisistas ansambel Ruja.1970. aastatel ühinesid teatriga Are Uder, Evi Uus, Eve Maremäe, Heino Seljamaa ja Urmas Alender. 1980. aastatel tulid Ülo Vihma, Mart Kampus, Ahti Puudersell, Tiina Tõnis jt.Ilmar Trulli menukas jant „Imeline imik“ (1983) tõmbas magnetina nii täiskasvanuid kui teismelisi.
„Okasroosikese“ (1982) esitasid Piret Sikkel ja Tõnu Raadik kohverteatrina.

Tuntumad lavastused olid veel „Printsess ja kaja“ (1976), „Pessi ja Illusia“ (1982), „Kadunud aabitsa saladus“ (1980), aastaid püsis repertuaaris „Karjapoiss on kuningas“ (1981).
Rein Aguri lavastatud W. Shakespeare`i „Romeo ja Julia“ (1984) näitas, et ka nukkudega on võimalik edasi anda poeetilist mõttemaailma. Fantaasiarikkalt lummav „Suveöö unenägu“ (1985) kasutas taas mängu mängus, Thisbe ja Pyramose armulugu mängiti koomilises laadateatri laadis käpiknukkudega.






 
nukuteater.txt · Viimati muutnud: 2011/08/21 21:24 persoon wolk
 
Recent changes RSS feed Donate Powered by PHP Valid XHTML 1.0 Valid CSS Driven by DokuWiki