Rahvusteatrid ülemeremaades

1944. a põgenes Läände kümneid tuhandeid eestlasi, nende hulgas ka suur hulk teatritegelasi. Juba põgenikelaagreis hakkasid nad moodustama seltse ja näitetruppe. Algul koosnesid need professionaalidest, juhtivaist näitlejaist-lavastajaist. 1980.-90. aastatel hakkas teatritegevus võõrsil vanema põlvkonna taandudes soikuma.

Saksamaa

1944. a koondus tuhandeid eestlasi põhiliselt Müncheni (Geislingen) ja Hamburgi (Oldenburg) ümbruse laagritesse. Hakati organiseerima kultuurielu, pandi käima koolid. Arvukalt oli teatriinimesi Estoniast (Lydia Vohu, Niini Loona, Valentin Lind), Vanemuisest (Helmi Aren, Ella Lukk-Kudu), Draamateatrist (Jaan Mürk), Töölisteatrist, ka Rakverest ja Narvast.

1945. a rajati Geislingeni Eesti Rahvuskoondise Teater (GET). 15 sõnalavastuse kõrval jõuti lavastada lasteetendusi ja paar operetti. Lavastasid Ravo Hannura ja Kaarel Söödor. Autoritest mängiti Tammsaaret, Vildet, Kitzbergi, lastele kirjutas Agnes Vesilo.

Samal aastal asutati Põhja-Saksamaal, Schwarzenbeckis Eesti Rahvusteater. Et saali kasutasid ka teised Baltikumi pagulased, koliti peagi Oldenburgi. Lavastajatena tegutsesid Kaarel Söödor ja Jaan Mürk, muusikajuhtidena Dagmar Kokker ja Mahta Söödor. Avaetendusena anti 1946. a jaanuaris L. Koidula „Ojamölder ja tema minia“. Erinevalt GETist reisiti ringi, lavastati ka tõlketeoseid. Tasapisi eesti teatrite tegevus Saksamaal vaibus, siirduti edasi teistesse riikidesse.

Rootsi

Umbes 25 000 pagulase hulgas oli palju näitlejaid ja lauljaid. Teatripaarid Paul Olak ja Gerd Neggo, Harri Kaasik ja Agnes Lepp, Rahel Olbrei ja Hanno Kompus, Riina Reinik ja Rudolf Lipp, Lensi Römmer ja Edmar Kuus, Valve ja Rein Andre jpt.

Põgenikelaagris algas kohe kirevate kavade kokkupanek.
3. aprillil 1945 loodi Stockholmi Eesti Seltsi näitering, kus toodi lavale Vilde „Pisuhänd“, mille teksti Rein Andre ja Edmar Kuus mälu järgi taastasid. Lavastajaks oli Hanno Kompus.

1954. aastal võeti nimeks Stockholmi Eesti Teater. Mitmed osalised läksid 1950. aastate algul edasi USA-sse ja Kanadasse.
Draamatrupi põhiline eestvedaja oli pikki aastaid endine Tallinna Töölisteatri näitleja Lensi Römmer, kes dramatiseeris ja lavastas mitukümmend teost.

Imetlen autorit, et ta julges valida sellise rahvuspoliitilise aine.
H. Nõu
(„Lamp ei tohi kustuda“ arvutuses)

1969. a rajas Signe Pinna Stockholmis iseseisva Pinna Stuudio, mille avaetendusena tuli välja S. Ekbaumi „Võõrasema“. Teatrit tehti ka Lundis ja Göteborgis.

USA

Teise maailmasõja järel põgenes USA-sse üle 10 000 eestlase. Vanim teatrikeskus on New York. New Yorgi Eesti Teater alustas 1950. a A. Mälgu „Vaese mehe ututallega“. Lavastajaks oli Kadi Taniloo, kellel oli teatri tegevuses keskne roll. Kutsenäitlejaist alustasid siin veel Salme Lott, Leida Lepik, Kustas Viljur, Ferdinand Pettai jt.

New Yorgis tegutsesid ka Ilmar Mikiver (alates 1960. aastatest), noorematest Linda Pakri ja Elmar Maripuu. Kanada kaudu USA-sse saabunud Asta Willmann kirjutas näidendeid („Trummid peavad olema“) ja tegi stuudiotööd noorte huvilistega, hiljem astus üles ühe-naise-teatrina.

Los Angelese Eesti teater külastas 1989. a Eestit.

Kanada

Mitmed teatritegelased asusid Kanadasse ümber Rootsi kaudu. Asutati ühinguid, koondisi ja seltse. Teatritegevus sai alguse 1949. a Toronto Eesti Seltsi juures. Eesti Näitlejad Kanadas esitasid 1950. a G. Helbemäe „Oleksin laululind“, mille lavastas Rein Andre. 1951. a avati Eesti Rahvusteater Kanadas B. Kangro „Linnuaedadega“, lavastajaks oli Kaarel Söödor.

Teatris lavastas ka Rein Andre, kuid koostöö Söödoriga ei laabunud ja Andre lõi oma teatristuudio, mille baasil kujunes Kanada Eesti Teater. Avaetenduseks oli „Mäletan ema“ (1955).

1963. a moodustas Andre eri rahvustest üliõpilaste teatri – New Canadian Theatre.

Torontos on nüüd kolm eesti teatrit. Söödori teater, Andre teater ja Lippude teater. Omavahel läbi ei saa, toovad oma lahkhelid ka ajalehe veergudele, mida väga paha lugeda on. Nagu Hanno Kompus kord ütles: “Kui ei ole direktorit, kes palka maksab, siis näitlejaid ühe mütsi alla ei saa!” Ja nii näib see olevat. Päris hea, et pole Torontos, muidu kistakse mind ka veel hulka.
R. Olbrei

Montreali Eesti Teater esitas 1951. a komöödia „Armastan sind“. Teatri ametlikku sündi tähistas Mälgu „Kui puu tahab õitseda“ (1952). See oli nö. Olbrei – Kompuse teater, mis peale nende tagasitõmbumist hääbus. 1960. a panid Riina Reinik ja Rudolf Lipp aluse populaarseile Seedrioru suvistele vabaõhuetendustele, kus lavastus ka „Hamlet“ (1963).

Austraalia

Sydney Eesti Teater loodi 1952. a Jaan Mürgi juhtimisel. Seal tegutsesid ka Priit Prillup ja Juta Viire, 1960. aastatest alates vanemuislane Elli Varts-Prillup.

Näiteringid tegutsesid ka Melbourne’i ja Adelaide’i Eesti seltsi juures.

Inglismaa

Londoni eesti seltsi näitejuht oli Liki Toona, kes kirjutas ka näidendeid ja dramatiseeris. Väljaspool Londonit tegutsenud harrastajatest olid tuntumad trupid Leicesteris ning Lea Holst-Murany juhtimisel Bradfordis. Inglismaal elas ka dramaturg Gert Helbemäe.







 
rahvusteatrid.txt · Viimati muutnud: 2011/08/21 21:19 persoon wolk
 
Recent changes RSS feed Donate Powered by PHP Valid XHTML 1.0 Valid CSS Driven by DokuWiki